Lapsepõlves tavatses vanaisa
lastelastega sõnamängu mängida, öeldes: „Õpi õpi hoolega, siis saad kohvi
koorega!“ Selles naljaga pooleks öeldud kenasti riimuvas lauses on peidus
tarkustera, mille sügavusest olen aru saanud alles täiskasvanuna. Õppimise
protsess nõuab hoolt ja tähelepanu, vilju lõikama ja hindama asud aja möödudes,
mil teadvustad, et ilma koolitarkuseta ei oleks rahuldavat kvaliteetset ja
väärtuslikku elu.
Õppimise sisu on minu jaoks aja jooksul
muutunud aina laiemaks ja protsess teadlikumaks. Eesti entsüklopeedia
defineerib õppimise mõiste minu hinnangul piisavalt hästi, täpselt ja läbi
erinavate tahkude. „Õppimine on kogemuste varal saavutatav käitumise ja
jõudluse muutumine, kohanemise eriliik. Inimise õppimine on vaatlus, treening
ja järelmõtlemine, et omandada teadmis ja kujundada oskusi, vilumusi, hoiakuid,
veendumisi, käitumisviise ja harjumisi. Loomad õpivad omandama ainult mingile
stiimulile vastavat reaktsiooni, aga inimese õppimisele on omased ka
tunnetuslikkus ja ühiskondlik määratlus. Õppimine ja organisimi küpsemine on
seoses: küpsemise eeldused määravad õppija õpetamiseks soodsaima aja ja
õppimise murrangulise järgu, loomulikuks küpsemiseks on vaja omakorda kogemusi (EE 10 osa, lk 608)“. Tooksin välja
eelnevast tunnetusliku poole, kogemuste, küpsemise ja seoste loomise oskuse olulisuse.
Koolipingis istudes oli õppimine
koolitükkide selgeks saamine, faktide meelde jätmine ja etteantud ülesannete
lahendamisoskuse omandmaine. Õppimine oli suhteliselt fakti- ja teadmiste
põhine, domineeris individuaalne töö. Loovuse, sotsiaalse võimekuse, koostöö
teadlik arendamine oli veel tagaplaanil, kuna õpetamismeetodid pärinesid
kinnisest nõukogude maailmast. Just sotsiaalsetest oskustest ja loovast
lähenemisest olen enim puudust tundud senise elu jooksul. Põhi- ja keskkool andsid
mulle ellu kaasa töökuse, järjekindluse, rutiinitaluvuse, reeglite jälgimise
oskuse ja disipliinitunde. Keskkooli ja üliooli õppeprotsessi erinevus oli
märgatav. Järsult kasvas iseseisva töö maht, üldistamise vajalikkus, oskus
suurest infomahust oluline leida, analüüsimise, järelduste vajalikkus, koostöö
ja planeerimise oskus. Üleminek ühelt teisele õppeastmele võinuks olla sujuvam,
paremini ettevalmistatud.
Hea meel oli lugeda Eesti
Haridusstrateegiat aastateks 2012-2020, kus esimese väljakutsena on sõnastatud liikumine
arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse suunas ehk „...lisaks heale ülesütlemise
ja reeglijärgimise oskusele vajab Eesti noor põlvkond üha rohkem sotsiaalseid
võimekusi oskust ennast väljendada, juhtida ja kehtestada; loovalt ja
kriitiliselt mõelda; olla eestvedaja ja võtta riske; väärtustada mitmekesisust
ja koostööd. (Haridusstrateegia kavand,
23.05.2011).
Kõik need ülalkirjeldatud omadused ei
ole mitte ainult vajalikud tööjõuturul edukas olemiseks, vaid ka isiklikus
elus. Loovalt mõeldes, teades mida tahan, julgelt ennast kehtestades, võttes
teadlikult riske ja oma eesmärkide suunas sammumine on teadliku (julgen öelda
ka õnneliku) inimese käitumine. Mida rohkem õnnelikke inimesi, seda tervem on ühiskond
ja täisväärtuslikum elukeskkond. Eesti on liikumas selles suunas, et õppimine
oleks pidev protsess. Üheks näiteks on, et uus haridusstrateegia on sõnastatud
ka, kui elukestva õppe strateegia. Ehk hariduse tähendust mõistetakse avaralt:
haridus on igaühe õnneliku elu eelduseks ning kultuuri kestlikkuse ja ühiskonna
koostoimimise aluseks, samas aitab ta kaasa riigi majanduse arengule ning
arendab meie ühist inimvara (Haridusstrateegia
kavand, 23.05.2011). Ilusad suured sõnad, mille ellu rakendamine on ka meie
kõigi kätes, olles eeskujuks, juhendajaks, õpetajaks.
Täna näen ka mina õppimist, kui
elukestvat protsessi omandada uusi teadmisi, oskusi ja kogemusi igapäevaselt.
Seda nii ametialase professionaalsuse, kui ka isiksuse arengu seisukohalt. Maailm
meie ümber on pidevas arengus ja muutumises ja see sunnib ka inimest omandama
üha uusi teadmisi. Õppimine ja uute teadmiste kogumine on minu jaoks arenemise
märk, liikumises olla on huvitav ja hoogne. Õppimine on eesmärgistatud tegevus,
mis pakub rahulolu, eneseteostust ja enseületamist – positiivseid emotsioone. Muutuvas
keskkonnas tööjõuturul on hinnas mitmekülgsed inimesed, otsitakse
lisandväärtust ja multitalente (M.
Tooming, Raha ja Elu, 1/2011).
Margit Tätte on öelnud elukkestva õppe
kohta tabavalt ühes intervjuus: „Margit usub, et elukestev õpe parandab
konkurentsivõimet juba seetõttu, et inimene saab õpingutest tohutu palju
energiat ja enesekindlust juurde ka siis, kui õpingud otseselt tööga seotud
pole. “Vanemaks saades on kaasas juba mõningane elukogemuste pagas, mis teeb
õppimise nauditavaks tegevuseks. Oskad süveneda, õpid enda jaoks ja tunned uute
teadmiste ja iseenda üle tõelist rõõmu” (M.
Tätte, Eesti Ekspress, 16.08.2011).”
Leian, et pidev õppimine on loomulik osa
inimese igapäevaelust. See peaks olema nauditav ja väljakutseid pakkuv, olles hobiks.
Tegelemine fotograafia, spordi, teatri- filmikunsti, muusika, kirjanduse,
astronoomia, botaanika, psüholoogia jt aladega – see kõik on õppimine, mis
arendab inimese erinevaid oskusi, hoiakuid, tundmusi.
Parimaks õppimise viisiks on teiste
õpetamine (M. Lepik, TLÜ Matemaatika
didaktika loeng, 20.09.2011). Õpetamine on keeruline ja väljakutset pakkuv
tegevus, läbi mille õpime ise ja saame inimese arenguprotsessi ning ühiskonna
arengut mõjutada, olla kasulik.