Minu mõtted õppimisest ja elukestvast õppest

Lapsepõlves tavatses vanaisa lastelastega sõnamängu mängida, öeldes: „Õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega!“ Selles naljaga pooleks öeldud kenasti riimuvas lauses on peidus tarkustera, mille sügavusest olen aru saanud alles täiskasvanuna. Õppimise protsess nõuab hoolt ja tähelepanu, vilju lõikama ja hindama asud aja möödudes, mil teadvustad, et ilma koolitarkuseta ei oleks rahuldavat kvaliteetset ja väärtuslikku elu. 

Õppimise sisu on minu jaoks aja jooksul muutunud aina laiemaks ja protsess teadlikumaks. Eesti entsüklopeedia defineerib õppimise mõiste minu hinnangul piisavalt hästi, täpselt ja läbi erinavate tahkude. „Õppimine on kogemuste varal saavutatav käitumise ja jõudluse muutumine, kohanemise eriliik. Inimise õppimine on vaatlus, treening ja järelmõtlemine, et omandada teadmis ja kujundada oskusi, vilumusi, hoiakuid, veendumisi, käitumisviise ja harjumisi. Loomad õpivad omandama ainult mingile stiimulile vastavat reaktsiooni, aga inimese õppimisele on omased ka tunnetuslikkus ja ühiskondlik määratlus. Õppimine ja organisimi küpsemine on seoses: küpsemise eeldused määravad õppija õpetamiseks soodsaima aja ja õppimise murrangulise järgu, loomulikuks küpsemiseks on vaja omakorda kogemusi (EE 10 osa, lk 608)“. Tooksin välja eelnevast tunnetusliku poole, kogemuste, küpsemise ja seoste loomise oskuse olulisuse.

Koolipingis istudes oli õppimine koolitükkide selgeks saamine, faktide meelde jätmine ja etteantud ülesannete lahendamisoskuse omandmaine. Õppimine oli suhteliselt fakti- ja teadmiste põhine, domineeris individuaalne töö. Loovuse, sotsiaalse võimekuse, koostöö teadlik arendamine oli veel tagaplaanil, kuna õpetamismeetodid pärinesid kinnisest nõukogude maailmast. Just sotsiaalsetest oskustest ja loovast lähenemisest olen enim puudust tundud senise elu jooksul. Põhi- ja keskkool andsid mulle ellu kaasa töökuse, järjekindluse, rutiinitaluvuse, reeglite jälgimise oskuse ja disipliinitunde. Keskkooli ja üliooli õppeprotsessi erinevus oli märgatav. Järsult kasvas iseseisva töö maht, üldistamise vajalikkus, oskus suurest infomahust oluline leida, analüüsimise, järelduste vajalikkus, koostöö ja planeerimise oskus. Üleminek ühelt teisele õppeastmele võinuks olla sujuvam, paremini ettevalmistatud.

Hea meel oli lugeda Eesti Haridusstrateegiat aastateks 2012-2020, kus esimese väljakutsena on sõnastatud liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse suunas ehk „...lisaks heale ülesütlemise ja reeglijärgimise oskusele vajab Eesti noor põlvkond üha rohkem sotsiaalseid võimekusi oskust ennast väljendada, juhtida ja kehtestada; loovalt ja kriitiliselt mõelda; olla eestvedaja ja võtta riske; väärtustada mitmekesisust ja koostööd. (Haridusstrateegia kavand, 23.05.2011).

Kõik need ülalkirjeldatud omadused ei ole mitte ainult vajalikud tööjõuturul edukas olemiseks, vaid ka isiklikus elus. Loovalt mõeldes, teades mida tahan, julgelt ennast kehtestades, võttes teadlikult riske ja oma eesmärkide suunas sammumine on teadliku (julgen öelda ka õnneliku) inimese käitumine. Mida rohkem õnnelikke inimesi, seda tervem on ühiskond ja täisväärtuslikum elukeskkond. Eesti on liikumas selles suunas, et õppimine oleks pidev protsess. Üheks näiteks on, et uus haridusstrateegia on sõnastatud ka, kui elukestva õppe strateegia. Ehk hariduse tähendust mõistetakse avaralt: haridus on igaühe õnneliku elu eelduseks ning kultuuri kestlikkuse ja ühiskonna koostoimimise aluseks, samas aitab ta kaasa riigi majanduse arengule ning arendab meie ühist inimvara (Haridusstrateegia kavand, 23.05.2011). Ilusad suured sõnad, mille ellu rakendamine on ka meie kõigi kätes, olles eeskujuks, juhendajaks, õpetajaks.

Täna näen ka mina õppimist, kui elukestvat protsessi omandada uusi teadmisi, oskusi ja kogemusi igapäevaselt. Seda nii ametialase professionaalsuse, kui ka isiksuse arengu seisukohalt. Maailm meie ümber on pidevas arengus ja muutumises ja see sunnib ka inimest omandama üha uusi teadmisi. Õppimine ja uute teadmiste kogumine on minu jaoks arenemise märk, liikumises olla on huvitav ja hoogne. Õppimine on eesmärgistatud tegevus, mis pakub rahulolu, eneseteostust ja enseületamist – positiivseid emotsioone. Muutuvas keskkonnas tööjõuturul on hinnas mitmekülgsed inimesed, otsitakse lisandväärtust ja multitalente (M. Tooming, Raha ja Elu, 1/2011).

Margit Tätte on öelnud elukkestva õppe kohta tabavalt ühes intervjuus: „Margit usub, et elukestev õpe parandab konkurentsivõimet juba seetõttu, et inimene saab õpingutest tohutu palju energiat ja enesekindlust juurde ka siis, kui õpingud otseselt tööga seotud pole. “Vanemaks saades on kaasas juba mõningane elukogemuste pagas, mis teeb õppimise nauditavaks tegevuseks. Oskad süveneda, õpid enda jaoks ja tunned uute teadmiste ja iseenda üle tõelist rõõmu” (M. Tätte, Eesti Ekspress, 16.08.2011).”

Leian, et pidev õppimine on loomulik osa inimese igapäevaelust. See peaks olema nauditav ja väljakutseid pakkuv, olles hobiks. Tegelemine fotograafia, spordi, teatri- filmikunsti, muusika, kirjanduse, astronoomia, botaanika, psüholoogia jt aladega – see kõik on õppimine, mis arendab inimese erinevaid oskusi, hoiakuid, tundmusi.

Parimaks õppimise viisiks on teiste õpetamine (M. Lepik, TLÜ Matemaatika didaktika loeng, 20.09.2011). Õpetamine on keeruline ja väljakutset pakkuv tegevus, läbi mille õpime ise ja saame inimese arenguprotsessi ning ühiskonna arengut mõjutada, olla kasulik.