Horisontaalis Otepäält Tartusse... (täiendatud)

Tervitusi lumisest lõunast! Hing sees ja kondid terved, sel korral läks napilt. Kukusin ja ründasin peaga Munamäge ja see polnud päris võrdsete võistlus: mats-kõmm-5min kosmost-veelkord üles-alla sõit lumelauaga&telefonikõned uskumatult õigetele inimestele-mäluaugud -112 - sõit puna-valges autos-ratastool-kompuuter....
Kuid siiski väljusin olukorrast tervena ehk
Saabus 17:00
Teadvus - selge
Pupillid - normis
Hingamine - normis
Kõht - normis
Silmade avanemine - spontaanne
Sõnaline kontakt - orienteeritud
Motoorika - täidab käsklusi
Otsus - ei vaja hospitaliseerimist
Tulemus - koju :)
Lahkus 17:38
Kiiver, kiiver, õnneks oli kiiver!

"Kas Te valmsitute siia ööbima jääma..." küsis dr Egon just siis, kui olin end EMOs mõnusasti haigevoodisse teki alla sättinud ja ootasin kompuutri tulemusi ja mõtlesin toimunu üle järgi, et mis märk see nyyd kõik oli... öömaja ma ei saanud :(
Teate, et kiirabiautos saab mobiili isegi laadida, oma laadija peab kaasas olema.

Uskumatu on see, kuidas keha tegutseb ilma mõistuseta ja õigesti, nii et ise ei mäleta sellest suurt midagi.. Kuidas saab sõita lumelauaga mäest üles-alla, valge maailm keerleb Su ümber. Kuidas Sa kõnnid autoni, et võtta telefon, kuidas Sa valid oma kunagise pinginaabri numbri, kes on arst ja kellega Sa pole aastaid suhelnud. Kuidas Sa valid 112. Kuidas Su silme eest jooksevad läbi erinevad eluhetked ja inimesed... Ma olin kusagil ära... Nyyd olen tgsi. Jäänud on õrn peavalu ja uimasus. Puhkus ja rahu ja jälgimist.

Tänud Kerlinile, kes Zitika Otepäält Tartusse transportis ja ulualust pakkus ja Maaritile, kes Zitka ja minu Tallinnasse roolis. Pai Teile!

Päevapilte ikka ka

wäike kahepeaga kurat

Still alive